Käkk ja kartul lihaga – kõhutäis armastust
Igal perel on retsepte mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele ning need koguvad selle käigus endaga kaasa terve hulga mälestusi, lugusid ja väikeseid perekonnasiseseid nalju.
Käkk ja kartul on üks neist.
Minu ema sai selle retsepti oma ämmalt ehk minu memmelt. Memm omakorda oli selle saanud oma emalt ja tõenäoliselt ei alanud ka selle retsepti lugu temast. Nii et kui hakata nüüd päris algust otsima, siis peaks vist päris mitu põlvkonda tagasi minema ja uurima, millise vanaema köögis see kunagi esimest korda valmis sai. Paraku pole see enam võimalik.
Kuigi kahjuks pole selle retsepti sünnitunnistust säilinud, siis on aga säilinud toit ise.
Ja see ongi vist palju olulisem.
Sest aastatega on käkk ja kartul muutunud meie peres millekski enamaks kui üheks toiduks. Seda tehakse siis, kui kogu pere ema juurde kokku tuleb. Mitte niisama kiirelt õhtusöögiks, vaid just nendeks kordadeks, kui on aega olla koos, rääkida, naerda ja muidugi süüa.
Ja siin tuleb kohe ära öelda üks oluline asi: käkk ja kartul ei ole mingi kiirtoit.
Selle tegemine võtab aega. Päriselt aega. Seda ei saa teha nii, et kell viis tekib mõte süüa ja kell pool kuus istutakse juba lauas. See toit tahab rahulikult omaette toimetamist ja valmimist.
Minu ema teeb seda muidugi nii, nagu ikka emad ja vanaemad – tunde järgi (mina olen siin vist erand, sest armastan kui on täpsed kogused).
Kui küsida, kui palju mingit koostisosa täpselt läheb, siis võib vastuseks saada „parasjagu“. Kui küsida, palju on parasjagu, siis on üsna tõenäoline, et tuleb vastuseks „noh, vaata ise“.
Aga eks see ole paljude vanade perekonnaretseptidega nii. Need ei ole kunagi olnud mõeldud selleks, et keegi istuks köögikaal käes ja mõõdaks iga viimase grammi välja. Need retseptid on liikunud emalt tütrele, ämmalt miniale ja vanaemalt lapselapsele pigem koos tegemise kui kirjutamise kaudu.
Ja võib-olla just seepärast maitsevadki need kuidagi eriliselt ja teistmoodi.
Käkk ja kartul ei ole kusjuures ka nimi, mis väga peenelt ja isuäratavalt kõlaks. Kui kujutada ette mõne uhke restorani menüüd, siis ma ei ole päris kindel, kas „Käkk ja kartul“ sinna väga hästi sobiks.
„Peakoka tänane eripakkumine – Käkk ja kartul.“
Ei kõla just ahvatlevalt ning paljulubavalt.
Ka välimuselt ei ole see toit mingi iludus. Kui tänapäeva toidumaailmas räägitakse serveerimisest ja sellest, kuidas toit peab enne söömist vähemalt kümme minutit pildil ilus olema, siis käkk ja kartul sellesse maailma eriti ei sobitu.
Aga ega ta sellepärast halvem pole.
See on just selline nagu see on – kodune, lihtne ja rustikaalne. Ning tegelikult ongi selle tugevus hoopis mujal. See maitseb nagu toit, mis on tehtud söömiseks, mitte ilusa pildi jaoks.
Meie peres käib selle toiduga aga kaasas veel üks eriti tähtis traditsioon. Või õigemini perekonnasisene huumor, millest on aastate jooksul saanud peaaegu traditsioon.
Nimelt on käkk ja kartul ka omamoodi perekonda vastuvõtmise test.
Kui keegi uus inimene meie perre tuleb – suhte või abielu kaudu –, siis ühel hetkel jõuab ta kindlasti käki ja kartulini. See on umbes nagu perekondlik katseaeg, ainult et töövestluse asemel istutakse ema köögis ja taldrikul on käkk.
Loomulikult ei võta keegi seda päriselt tõsiselt.
Vähemalt mitte ametlikult.
Aga kujutame ette olukorda.
Uus inimene istub esimest korda suurema seltskonnaga lauas. Käkk ja kartul on ette tõstetud. Kõik söövad ja jutustavad nagu tavaliselt.
Siis keegi küsib:
„Noh, kuidas maitseb?“
„Väga hea.“
„Päriselt?“
„Jah.“
„Kas võtad veel?“
„Võtan küll.“
Selle peale vaadatakse korraks üksteisele otsa.
„Sobib.“
„Mis sobib?“
„Ei midagi. Söö edasi.“
Ja kui uus pereliige veel mõne aja pärast ise ütleb, et „seda käkki võiks küll veel juurde võtta“, siis võib üsna kindlalt öelda, et katseaeg on edukalt läbitud.
Kui aga inimene ütleb, et talle ei maitse, siis loomulikult ei juhtu mitte midagi.
Lihtsalt perekond peab natuke aega selle teadmisega elama.
Sest päriselt ei saa ju inimest ühe toidu põhjal hinnata. Aga nalja võib ikka teha. Ja mida rohkem põlvkondi seda lugu edasi räägib, seda ametlikumaks see test muutub.
Tegelikult on selle nalja taga muidugi midagi palju armsamat. Sest kui inimene on juba koos meiega käkki ja kartulit söönud, siis tähendab see, et ta istub meie laua taga. Ta on osa sellest perekonnast. Ja võib-olla just need väiksed perekondlikud naljad ongi need, mille kaudu uus inimene lõpuks päriselt omaks saab.
Kui mõelda nüüd sellele, kui palju põlvkondi on seda toitu söönud, siis on päris huvitav kujutleda kõiki neid kööke, kus käkk ja kartul on kunagi valmis saanud. Minu memm, tema ema ja need, kes olid enne teda. Siis minu ema ja nüüd meie.
Retsept on ajas kindlasti natuke muutunud. Võib-olla on keegi midagi juurde pannud, keegi midagi vähemaks võtnud. Aga põhimõte on jäänud samaks.
Teha seda siis, kui pere tuleb kokku.
Teha rahulikult.
Teha tunde järgi.
Ja lõpuks istuda ühe laua taha.
Võib-olla ongi see perekonnaretsepti kõige olulisem osa. Mitte täpsed kogused ega ideaalne valmistamisjuhend, vaid see, et toit kannab endas midagi, mida retseptiraamatusse kirja panna ei saa.
Mälestusi.
Inimesi.
Kodutunnet.
Ja natuke nalja ka.
Sest käkk ja kartul ei ole lihtsalt mingi suvaline toit. See on üks neist väikestest asjadest, mis seob eri põlvkondi omavahel. Minu ema sai selle oma ämmalt ehk minu memmelt, memm oma emalt ja nüüd on see retsept jõudnud meieni.
Kes teab, võib-olla tehakse seda kunagi veel järgmises põlvkonnas. Loodetavasti.
Ja võib-olla istub siis laua taga jälle mõni uus inimene, kes võtab esimese suutäie ja vaatab natuke ettevaatlikult ringi.
Keegi küsib:
„Noh, kuidas on?“
Ja kui vastus on:
„Väga hea. Kas juurde saab?“
siis noogutatakse lihtsalt rahulolevalt.
Sobib.
Sest mõni toit ei pea olema ilus ega peene nimega.
Mõni toit peab lihtsalt maitsma nagu kodu.
Ning käkk ja kartul maitseb nagu kõhutäis armastust.
🎧 Kuula nüüd, kuidas see meie pere legendaarne käkk ja kartul päriselt valmis saab.
Käkk ja kartul lihaga
Ingredients
Method
- Kõigepealt keeda liha. Selleks pane kondiga sealiha suurde potti, kalla peale nii palju vett, et liha oleks kaetud, ja lisa klassikalised maitseained – sibul, loorberilehed, pipraterad, vürtsiterad ja sool. Kuumuta keemiseni, riisu pinnale tekkiv vaht ning keeda liha vaiksel tulel, kuni see on täiesti pehme ja kont tuleb lihast kergesti lahti. Selleks kulub olenevalt lihatükist umbes paar tundi.Kui liha on valmis, tõsta see puljongist välja. Pane kaussi või potti 400 ml puljongit käkitaigna jaoks ja jäta see jahtuma. Puljong võib olla soe, kuid kindlasti mitte tuline, sest kuuma puljongit ei tasu munade ja jahu juurde segada.Samuti tõsta eraldi kõrvale väike kogus puljongit kastmeks. Siin ei ole mõtet kindlat kogust ette kirjutada – mõni armastab rohkem kastet, teine vähem. Ülejäänud puljong jääb kartulite, porgandite ja hiljem käkkide keetmiseks.Koori kartulid ja porgandid ning pane need ülejäänud puljongisse keema. Kui puljongist ei piisa, lisa vett nii palju, et köögiviljad oleksid korralikult kaetud. Keeda, kuni kartul ja porgand on pehmed, kuid ei lagune veel päris pudruks.Samal ajal valmista käkitaigen. Klopi munad kausis lahti, lisa piim, jahtunud või leigeks jahtunud puljong, sool ja veidi suhkrut ning sega juurde jahu. Sega kõik ühtlaseks paksuks taignaks. Tainas peab jääma paksem kui tavaline klimbitaigen, sest käkid on suured ja peavad keetmisel vormi hoidma.Kui kartul ja porgand on valmis, tõsta need puljongist välja. Ära puljongit ära viska! Kurna see vajadusel läbi sõela teise potti – just selles puljongis hakkavad nüüd valmima käkid.Tõsta käkitaignast lusikaga suured portsjonid kuuma puljongi sisse. Käkid võiksid olla pigem korralikust klimbist poole suuremad. Keeda neid mõõdukal kuumusel, kuni käkid on läbi küpsenud ja puljongi pinnale kerkinud. Kuna käkid on suured, võib nende valmimiseks kuluda umbes 10–15 minutit. Keeda neid mitmes jaos, et potis liiga kitsaks ei läheks.Serveeri suured käkid koos keedetud kartulite, porgandite ja pehme sealihaga. Kõrvale paku eraldi kõrvale pandud lihapuljongist valmistatud kastet. Kastmesse võid lisada ka rohelist sibulat või hakitud mugulsibulat (kui kasutad mugulsibulat, siis lisa see kuuma puljongi sisse). Ja siinkohal tuleb meelde tuletada üht olulist asja: puljongi, kastme, kartulite, porgandite ja ka maitseainete täpsed kogused ei ole selles retseptis kunagi olnud kivisse raiutud. Neid tehakse selle järgi, kui palju sööjaid lauda tuleb ja mida ema parasjagu õigeks peab. Ehk teisisõnu – täpselt nii, nagu üks korralik perekonnaretsept peabki käima.
Notes
Views: 701
